Spliin
(Verlaine´i jälgedes)
Miks olen ma siin
siin olla on piin
ma tahaks karjuda
nad vaatavad mind
kõigil silmis pind
ma peaksin varjuma
Puusad mul laiad
kintsud kui saiad
kõverad jalad ka
ei jälgi moodi
inetuks loodi
naerdagi ei oska
Nii külm on õues
veel külmem põues
olgugi, et olen ma
suure rahva seas
kuid enese peas
ma olen üksinda
Ripsmetel uni
rippumas kuni
külmalt maha kukun
sügan ma silma
ei saa ju ilma
ning edasi tukun
Elu on ilu
ilu on elu
tahaks olla kenam
otsida ilu
paremat elu
ma ei viitsi enam
Neli seina ja kuus
tabletti – kõik luus
mul toomas lohutust
ängistus ja hirm
varjud, päiksesirm
mul loomas ohutust
Novembrikuus suur külm on luus
Jäine tuul rebib lehti
ja puud on alasti
kasepuule haiget tehti
kägiseb ta alati
Raudteerööpad
Targad filosoofid on välja mõelnud lause, mis väidab, et raudteerööpaid kadestatakse, sest need lähevad lõpuni alati koos. Sinisilmselt uskusin mõnda aega isegi selle lause vettpidavusse, sest see oli vägagi armastusväärne väljamõeldis. Nüüd ei vaata ma aga terasrelsse enam kadeda pilguga, sest isegi kui need lähevad lõpuni koos, paralleelselt ja üksteise kõrval, ei saa nad aga kunagi päris kokku, lähedaseks, sest nende vahel on alati mõningane distants.
Lumi
Oled sa siis soojas kodukambris upakil akna pääl või hoovis talvesaabastes, ikkagi imetled Sa lume salajast kergust, selle langemist, kattes kõik teed ja veed. See sädeleb seal ja taamal mäekünkal, vahest pudeneb ka su tatisele ninnule ja vehib karmikäeliselt näkku, pugedes Sulle hetkeks külmakangestusena põue.
Sammud seal kaugel tänavapervel, lumi praksub ja kriiksub talla all naa armsasti. Imetled ja unistad, tunned, et enneolematu talvesoojus heitis end Su hõlmakraesse ja täitis armastusega Su südamesopid. Vaikus – õrn lumesadu on summutanud kogu tänavakära. Väike naeratus ilmub su palge, külmunud näolapikesele.
Sirutad viivuks käe välja ja peagi katavad lumelatakad peopesa. Lumi aga sulab, jättes südametult järgi vaid märja. Mõistadki, et miski siin ilmas pole igavene, igavesti kaunis, ja hakkad pikisilmi ootama suveaega.
Inimene on iseenda vang
Vanglas on ranged reeglid, teatud kombestik ja kõikjal on tõmmatud piir õige ja vale vahele. Ka meie keha sarnaneb suuresti kongiga, kus meeleheite ja nukrusega võideldes mõlgutab muremõtteid üks kaeblik hingeke, istub metallvoodi serval ja kõlgutab jalgu, lootuses sealt ükskord ka põgeneda. Ajaviiteks veab küünega krohvseinale kriipse, märkimaks elatud päevi, mis paratamatult ka tema näol kajastuvad.Kottis silmaalused ja hallikaskahvatu nahajume annavad märku pikaajalisest kurnatusest. See õnnetu vaimusigitis pole ilmavalgust kaeda saanud juba mõned igavikutunnid. Teda peljatakse ega lasta välja, sest ukse taga peab valvet Kartus. Tagasihoidlikkus ja ettevaatlikkus seavad rängad piirangud, mille tõttu on iga inimene iseenda vangistatu.
Mesimunn
Tugitoolis istus väike armas mesimunn
istus põses maasika närimiskumm
kõht oli jobi täis, sest käsi kiirelt käis
liikus üles, liikus alla, tegi …
Mesimunnil oli täna antud vaba päev
tõmbas püksid maha ja oli vestiväel
paitas ühte kanni, istus teise kanni peal
nii ta oma päeva veetis tugitooli peal
munn-munn-munn-munn…
Mesimunnil onamisest väsind vasak tiib
mõtles siis, et oleks mõni naine vaid siin
kõik naised olid läbi võetud
kõik haigused läbi põetud
kuid üks süütu neiu eemal paistis, munn-munn
Lendas vastu neiut, põmdi, nii mesimunn
nõela neiu sisse torkas, ai-ai, mees sees
neiu kohe kössi vajus, mesimunn ära tajus
ei olnudki see neiu, vaid oli kumminaine see
hah-haa-haa…
ei olnudki see neiu,
vaid oli hoopis kummist naine..
Seale
Ma söögi alla ja peale
mõtlen temale kui seale.
Mõtte kõrvale piima
rüüpan ja lähen kiima.
Tahaks teada, kes aedikus
minu põrsale ligi tikkus
ja enda toidulauale viis.
Oli tal ikka hõbeserviis?
Oma maitset labaseks pean
ning väga hästi tean,
et teda tahta oleks viga -
on ta ju tõeline siga.
Kuid mekkis ta ju hästi-
Unustada ta mul kästi.
Tast suhu sain maitse hea,
südamesse sulgu püüdsin sea.
Vihkan
Vihkan kui lõpetad minu lause
Vihkan kui eelistad veidraid pause
Vihkan kui kaardimängus võidad
Vihkan kui sa vastu posti sõidad
Vihkan kui sa mind naerma ajad
Vihkan kui sind enda kõrvale vajan
Vihkan kui sa tead mis on hea
Vihkan kui sa sammud eemale sead
Vihkan kui sulle tühja kohana näin
Vihkan kui koguaeg sul järgi käin
Vihkan kui mind kasutad vaid ära
Vihkan kui ma sellest ei tõsta kära
Vihkan kui sulle andeks annan
Vihkan kui sinu peale viha kannan
Vihkan kui õigus on alati sinul
Vihkan kui loll tegu jääb kanda minul
Kuid kõige rohkem vihkan seda
Et sind ma ei vihka
Päevast päeva sind ma
Vaid endale ihkan
Armastan
Oli armastus esimesest silmapilgust
- kuid see silmapilk jäi üürikeseks.
Nüüd igavesti jään mina
sinu südamesse üüriliseks.
Elad mu südames,
kuid ei maksa üüri
- selle võlast maha võin arvestada nüüdki.
Sinu südame külge end puua võin üles,
Et igavesti rippuda vaid sinu südame küljes.
